Puitmaja välisvooder

Välisvoodri peamisteks ülesanneteks on anda hoonele esteetiline välimus ning kaitsta seinakonstruktsioone väliste kliimamõjude eest.

Välisvoodri valimisel ja detailide kujundamisel peab silmas pidama järgmist:

Maja Kiili vallas, Eesti Parim Puitehitis 2007

  • Tuleb takistada ja vähendada vee sattumist välisvoodrile.
    Fassaadile võib vesi sattuda peamiselt kaldvihma, aga ka maapinnalt ülesse pritsiva vee mõjul. Seetõttu on just räästaste ja soklisõlmede lahendused eriti olulised. Laiemad räästad ja vihmaveerennide olemasolu vähendavad oluliselt välisvoodrile tuleva kaldvihma mõju. Kõrgemad soklid vähendavad välisvoodrile pinnaselt ülesse pritsiva vee ning talvel maja äärde kuhjuva lume mõju. Soovitatav räästa laius on >600 mm ja sokli kõrgus >300–500 mm.
  • Tuleb tagada märgunud välisvoodri kuivamisvõimalus ja siseruumidest läbi seina liikunud niiskuse väljakuivamise võimalus.

Reaalsuses pole alati võimalik takistada vee sattumist välisvoodrile ega selle taha. Seetõttu tuleb välisvooder kujundada eeldusel, et oleks tagatud selle kuivamise võimalus. Puidust välisvoodri taha tuleb jätta vähemalt 25 mm laiune tuulutusvahe, mis jäetakse avatuks räästa ja sokli juures ning akende ala- ja ülaosas. Horisontaallaudise korral tagavad tuulutusvahe voodri kinnituslauad. Püstvoodri korral tuleb tuulutusvahe tagamiseks paigaldada lisalauad horisontaalsete kinnituslaudade ja tuuletõkkeplaadi vahele.

Materjalid

Välisvodriks on soovitatav kasutada peamiselt kuusepuitu või männi lülipuitu. Kuuse rakud kuivades sulguvad ning rakustruktuur on malts- ja lülipuidus pea samasugune. Männi maltspuidu rakud jäävad kuivades avatuks ja suletud rakkudega on vaid lülipuidu osa. Seetõttu on kuusepuidu ja männi lülipuidu niiskuse imavus ja niiskusest tingitud mahumuutused väiksemad kui männi maltspuidus. Kuusk on ka tiheduselt ja bioloogilise kestvuse poolest ühtlasem. Viimasel ajal on Eestis levima hakanud lehisepuidust voodrilauad, mis on välistingimustes kasutamiseks väga vastupidavad.

Niiskusest tingitud mahumuutused

Puit paisub märgudes ja kahaneb kuivades. Näiteks 20%-se niiskussisaldusega 150 mm laiune kuuselaud kahaneb 10%-ni kuivades u 3,8 mm kitsamaks ning pikkuse suunas u 1,8 mm lühemaks iga laua jooksva meetri kohta. Täpsemalt vt artikkel puidu niiskusest.

Paigaldamise hetkel ei tohiks välisvoodriks kasutatava puidu niiskussisaldus ületada 18–20%, kuna puidu kuivades tekkivad mahumuutused võivad tekitada hilisemaid probleeme (seda eriti sulundvoodri puhul). Ka viimistlus võib seada omad piirid puidu kuivusele. Olenevalt värvi tüübist võib värvitava pinna maksimaalne niiskussisaldus olla 15–18%. Liiga kuiva voodrilaua kasutamise tagajärjel võib vooder niiskuspaisumise tõttu seinast lahti lüüa. Garanteeritud ja ühtlase niiskussisalduse tagab puidu kuivatamine kuivatis.

Et vähendada välisvoodri niiskusest tingitud mahumuutusi, peab voodrilaua niiskussisaldus olema võimalikult ühtlane. Voodrilaud reageerib keskkonnatingimuste muutustele seda aeglasemalt ja puidu niiskus püsib seda ühtlasem, mida paksemat puitu kasutatakse. Seetõttu on soovitatav, et välisvoodrilaud oleks vähemalt 24 mm paksune.

Välisvoodrilaudade soovitatavad paksused vastavalt RYL2000 (Rakenteiden Yleiset Laatuvaatimukset):

Laua laius Laua paksus
<120 mm min 21 mm
120–150 mm 22–25 mm
>150 mm min 28 mm

Puidu pind

Välisvoodriks kasutatava puidu pind on tavaliselt lintsaepinnaline või hööveldatud pind. Peensaetud või karestatud pind on eelistatum, kuna tema parema värvinakke omaduste tõttu ei kooru värvkate nii lihtsalt maha.

Kinnitus

Eramu Padisel, arhitektuurivõistluse “Eesti parim puitehitis 1998-2003” voodrilaua eripreemia

Kinnituseks tuleb kasutada kuumtsingitud naelu või kruvisid. Naelte või kruvide päid ei tohiks süvistada liiga sügavale laudvoodri sisse, kuna tekkiv süvend hakkab vett koguma. Naelapea ei tohi siiski ka välja jääda. Laua otstes on mõttekas kinnititele auk ette puurida, see väldib laua lõhenemist.

Kinnitite pikkus peaks olema selline, et need ulatuksid alustarindisse vähemalt voodri 1,5kordse paksuse võrra. Minimaalne aluslaudise paksus on 25 mm, laius 100 mm. Voodrilaua kinnituskruvid või -naelad ei tohi ulatuda tuuletõkkeplaati.

Voodrilauad kinnitatakse tavaliselt südamikupool väljapoole. Ülekattega laudise korral võib alumised lauad kinnitada seinale südamikupool sissepoole. Püstvoodri korral peab puidu kiud olema suunatud allapoole (tüveots jääb üles).

Fassaadidetailid

Korrektne välisvooder saavutatakse vaid juhul, kui hoone konstruktsioonilised lahendused on korras – neid vigu ei korva ükski värv või immutusvahend. Konstruktsioonilise kaitsega tuleb ära hoida eelkõige puidu pikaajaline märgumine ja tagada märgunud puidu võimalikult kiire kuivamine.

Soovitatav räästa laius on >600 mm, viiluotstes >400 mm ja sokli kõrgus >300–500 mm. Välisvoodri taha tuleb jätta vähemalt 25 mm laiune, ülalt ja alt avatud tuulutusvahe. Voodrilaudade alumine ots või serv tuleb lõigata kaldu, et hoida ära piki voodrit allavalguva vee tungimist otsa kaudu lauda. Voodri välispind on hea tuua soklipinnast 50 mm ettepoole, see tagab korraliku tuulutuse ja väldib vihmavee soklile valgumist.

Katte- ja servaplekid peavad tagama vihmavee juhtimise seinast eemale, ei tohi lasta veel valguda voodrile ega voodri taha. Katteplekkide soovitatav kalle on >1/3 ja plekkide serv peab seinapinnast >30 mm kaugemale ulatuma. Vihmaveetorude ja teiste fassaadidetailide kinnitus on soovitatav samuti teha nii kaldu, et kinnituselt valgub vesi seinast eemale.

Võimaluse korral tuleb nii püst- kui ka rõhtlaudade jätkamist välisvoodri juures vältida. Kui see pole võimalik, tuleb püstvoodri pikijätkud teha nii, et jätku lõikepind oleks kaldega väljapoole. Rõhtlaudise jätkukohad teha põkkliitega nii, et vuuk oleks väljast tihe. Jätkukohad hajutada ühtlaselt üle kogu voodri.

Voodri viimistlus

Ökomaja Tabasalus

Kvaliteetse lõpptulemuse eelduseks on, et voodrilauad on viimistletud enne nende paigaldamist. Veel parem on, kui kasutatakse tööstuslikult tehasetingimustes viimistletud voodrilaudu. Ehitusplatsil värvitud laudadel võivad näha jääda staabeldusliistude kohad, ilma staabelduseta värvimiseks vajatakse aga väga palju ruumi. Ilmastikutingimuste muutuse korral võivad päike, vihm või tuul ära rikkuda kogu maja välisilme. Kui vooder paigaldatakse viimistlemata ja värvitakse kohapeal, võivad hilisemast kuivamisest tekkivad värvimata kohad inetult näha jääda. Eelvärvitud puit tagab voodrilauale kaitse ka transpordi, ladustamise ja paigaldamise ajaks.

Ehitusplatsil värvimiseks on parim kuiv, pilvine ja mõõduka tuulega ilm. Hoolikalt on vaja töödelda ka laudade otsi, kuna puit imab niiskust kõige enam just sealtkaudu.

Hea lõpptulemuse saavutamiseks on vaja uusi voodrilaudu töödelda kolm korda: immutamine, kruntimine ja värvimine. Vana fassaadi uuendamisel on vaja välja selgitada olemasoleva värvkatte tüüp ja valida uus värv, mis sobiks vanaga. Konkreetse värvi tüübivaliku või värvide omavahelise kokkusobivuse kontrollimiseks tasub alati pöörduda värvitootja või erialaspetsialisti poole.

Tuleohutusnõuded

Ehitusalased tuleohutuseeskirjad on esitatud Vabariigi Valitsuse määruses nr. 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” (edaspidi VV määrus nr. 315). Fassaadi ja tuulutusvahe pinnakihi nõutav tuletundlikkuse klass sõltub ehitise tulepüsivusklassist.

TP3-kIassi ehitise välisseina ja tuulutusvahe väliskihi tuletundlikkuse klass on D-s2, d2, mis ei esita piiranguid puitvoodri kasutamiseks.

TP2-klassi 3- või 4-korruselise elu- ja büroohoone ja kuni 2- korruselise hooldeasutuse välisseina ja tuulutusvahe väliskihi tuletundlikkuse klass on B-s1, d0, teiste TP2-klassi hoonete tuletundlikkuse klass on D-s2, d2. B-s1,d0 klassi ehitusmaterjalide asemel võib eelmainitud juhtudel kasutada D-s2, d2 klassi omi juhul, kui ehitis ja sein on projekteeritud nii, et väljaspool süttinud tulekahju levimine seina sisse on küllalt tõhusalt tõkestatud ja hoone on varustatud automaatse kustutussüsteemiga.

TP1-klassi ehitise välisseina ja tuulutusvahe väliskihi tuletundlikkuse klass on B-s1, d0. Kuni 4-korruseliste elu- ja büroohoonetes (I ja V kasutusviis) võib B-s1, d0 klassi ehitusmaterjalide asemel kasutada D-s2, d2 klassi omi, kui ehitis on varustatud automaatkustutussüsteemiga ja sein on projekteeritud nii, et väljaspool süttinud tulekahju levimine seina sisse on küllalt tõhusalt tõkestatud. Lisaks võib kuni 8-korruselistel TP1-klassi hoonete välisseina pinnakihis olla D-s2, d2 klassiga osi, kui neid ümbritsevad tarindid kaitsevad seina pinda tule levimise eest.

TP1 ja TP2 hoonete välisvoodris tohib puitu kasutada, kaitstes teda tulekaitse vahendiga, kuid siis peab väga täpselt järgima tulekaitsevahendi tootja paigaldus- ja hooldusnõudeid ning arvestama, et teatud ajaperioodi möödudes tuleb seda tööd uuesti teha. Samuti leevendab piiranguid sprinklerite kasutamine.

Voodrilaua kvaliteet

Eestis ei ole puidust voodrilaua materjalile sätestatud ühtseid kvaliteedinõudeid. Soome nõudeid kasutades võib tuua välja järgmised kvaliteediklassid:

– Kõrgekvaliteediline peaaegu oksteta laud
– Mõningate oksadega laud
– Tervete oksakohtadega laud
– Oksakohtadega laud

Välisvooderdus voldik (PDF-fail)

Artiklid

  1. M. Riistop, Puit ehituses. Puitfassaadid
  2. T. Tsernant, Eeltöödeldud voodrilaud kestab kauem
  3. T. Tsernant, Otsatapiga laud
  4. M. Riistop, Puitfassaadide kaitse niiskuse eest
    Puuinfo 2005/2 lk 6–9
  5. Puit on kehv ja maja puitvooder ei pea vastu
    Puuinfo 2006/1 lk43- 46
logo