„17. sajandil valitses kiviehitiste ajastu. 18. sajandil oli telliste kõrgaeg. 19. sajandil jõudis kätte terase kord. 20. sajand oli betoonisajand. 21. sajandil jõuab kord puidu kätte.”
Eva Kiisler
eva.kiisler@aripaev.ee
Need sõnad kuuluvad Alex de Rijke’le. Rijke on Londonis asuva arhitekruutibüroo dRMM de Rijke Marsh Morgan Architects direktor. Büroo on puidu uuendusliku kasutamise võimaluste kallal töötanud juba kümmekond aastat. „Ristkihtliimpuit on puitehitiste tulevik ja puidust saab uus betoon,” usub ta.
Kuigi de Rijke sõnad iseloomustavad peamiselt Suurbritannia ehituskultuuri läbi sajandite, võib uskuda, et suuremas plaanis on tal õigus. Lisades looduse poolt antud headele omadustele tänapäevase teaduse ja tööstusliku tootmise pakutavad võimalused, mis aitavad puidu omadusi veelgi parandada, pole raske mõista, miks puidust ehitamine üle kogu maailma järjest enam populaarsust kogub.
Erinevat liiki puidust ehitamine on levinud üle kogu maailma, kuid nüüd on arhitektide ja inseneride tähelepanu suundunud puidu kasutamiseks uute võimaluste otsimisele suuremate struktuuride ehitamisel, eriti just kõrghoonetele. Üheks teerajajaks selles vallas on Kanada arhitekt Michael Green, kes 2013. aastal andis välja 200-leheküljelise manuaali puidust kõrghoonete ehitamisest „The Vase For Tall Wood Buildings”. Seega on põhjust arvata, et Kodumajatehase Bergenis valminud 14-korruseline 62 korteriga Treet ei jää oma 55-meetrise kõrgusega maailma kõrgeimaks puitehitiseks kuigi kauaks.
Loe täismahus artiklit Ehitusuudised.ee-st.
