Patrick Moore’i artikkel “Hoidke metsa, mitte iga puud”
Mõni aeg tagasi vaieldi Eesti ajakirjanduses Björn Lomborgi raamatu „ Skeptiline keskkonnakaitsja“ ( vt.www.lomborg.com ) teemadel. Ent muidugi pole B. Lomborg ainus skeptik keskkonnakaitsjate hulgas. Metsade ja metsatööstuse teemale on keskendunud Greenpeace`i asutajaliige Patrick Moore ( vt.www.greenspirit.com ), kelle kirjutisest „ Vastus on puud“ teeme väikese kokkuvõtte.
Selliseid puid on Briti Kolumbias säilinud vaid kaitsealadel.
Patrick Moore endast.
Sündisin ja kasvasin tillukeses kalurite ja metsameeste külas Vancouveri saare loodetipus Briti Kolumbias, Vaikse ookeani äärses vihmametsas. Ma ei tajunud, milline õndsalik lapsepõlv mul on, mängides rannamadalikul kõrvuti vihmametsade ojakestes kudevate lõhedega. Alles Briti Kolumbia ülikoolis, avastades bioloogia, metsanduse ja geneetika järel ökoloogia, avastasin ka, et teadus on see, mille abil saan taas aimu vihmametsa müsteeriumist, mida olin tundnud lapsena. Muutusin radikaalseks keskkonnakaitsjaks ja 1960- ndate lõpus leidsin end koos mõttekaaslastega ühe Vancouveri kiriku keldrist planeerimas protestiaktsioone USA vesinikupommi katsetuste vastu Alaskal. Me tõestasime, et rühm kaltsaka sildiga aktiviste lekkival kalalaeval võivad muuta ajaloo käiku. Nii sündis Greenpeace.
1980- ndate keskpaigaks oli Greenpeace kasvanud organisatsiooniks sissetulekuga üle 100 miljoni dollari aastas, 21 kontoriga üle maailma ja üle 100 ülemaailmse kampaaniaga. Presidendid ja peaministrid rääkisid keskkonnast iga päev.
Minu jaoks oli saabunud aeg muutuda. Viimase viieteistkümne aasta jooksul olin olnud iga päev vähemalt kolme või nelja asja vastu, vahelduseks otsustasin olla millegi poolt. Lõpuks siis, kui enamik inimesi sinuga nõustub, on aeg lõpetada nende tagumine kaikaga vastu pead ja istuda maha, et leida lahendusi meie ühistele probleemidele. Sellega olen tegelenud järgnenud 15 aastat. Pärinedes Briti Kolumbia perest, mis on kolmandat põlvkonda seotud metsatööstusega, omades haridust metsanduses ja ökoloogias, on loogiline, et valisin eesmärgiks defineerida, mis on jätkusuutlik metsandus. Alates 1991. aastast olen Briti Kolumbia Metsaliidu Jätkusuutliku Metsanduse Komitee esimees.
Vastus on puud.
Ma usun, et puud on vastus paljudele küsimustele meie tulevikust.
Kuidas jõuda jätkusuutliku majanduseni, mis põhineb taastuval energial ja materjalidel? Kuidas edendada kirjaoskust ja sanitaartingimusi arengumaades, säilitades metsad ja puutumatu looduse? Kuidas vähendada kasvuhoonegaaside, eriti süsihappegaasi emissiooni? Kuidas suurendada nende maade osa, mis toetavad liigilise mitmekesisuse suurendamist? Kuidas vältida pinnase erosiooni ja tagada puhas õhk ja vesi? Kuidas muuta maailm kaunimaks ja rohelisemaks? Vastus on: kasvatades rohkem puid ja seejärel kasutades rohkem puitu mittetaastuvate fossiilsete kütuste ning terase, betooni ja plastide asemel.
Mis on puu?
Puu on lihtsalt suur taim, mis on omandanud võime kasvatada endale pikka puitunud vart. Kui neil seda võimet poleks, ei saaks me neist ei saematerjali ega paberit. Selle võime väljaarendamisel oli puudel vaid üks eesmärk: tõsta oma lehed või okkad teistest taimedest kõrgemale, et saada monopoolset õigust päikeseenergia kasutamisel fotosünteesiks. Kui metsamehed raiuvad metsa, on üheks eesmärgiks anda uutele puudele võimalus olla täies päikesevalguses. Põhimõtteliselt on puud taimed, mis tahavad olla päikesepaistes. Kui puud tahaksid olla varjus, oleks nad pigem põõsad ega raiskaks nii palju aega ja energiat pikkade puitunud varte kasvatamiseks.
Mets on enamiku elusorganismide koduks.
Nimelt mets, mitte aga ookeanid, rohumaad ega mäestikualad. Põhjus on väga lihtne: puude elav keha ise loob uue keskkonna, mida puudeta ei oleks, metsa sees on aga külma ja päikese ning tuule eest kaitstud keskkond. Puude lehed või okkad, puude viljad ja isegi puit ise on toiduks ja tekkepõhjuseks tuhandetele uutele asukatele, keda elavate puudeta poleks olemas.
Sellest asjaolust näib ilmne järeldada, et kui puud maha raiuda, siis metsas elavad asukad hukkuvad. Pressikonverentsil Genfis 1996.a. kuulutas WWF ( Maailma Looduse Fond), et igal aastal sureb inimtegevuse tagajärjel välja 50 000 liiki elusorganisme ning peamiseks põhjuseks on metsade raiumine. Sõnumist haaras kinni Associated Press ja muu meedia ning tagajärjena hakkasid sajad miljonid inimesed uskuma, et metsatööstus on liikide kadumise peamine süüdlane. Senini ei ole WWF suutnud tuua ühtki näidet liikide väljasuremisest metsaraie tagajärjel.
Miks liigid välja surevad?
Inimtegevuse tõttu kadunud liikide loetelu on üsna pikk, väljasuremise põhjustest on olulisemad kolm. Esimene ja vast efektiivseim viis on liigi lihtne mahanottimine, kas toiduks või kahjuri pähe.
Teiseks on metsamaa kasutuselevõtt põllumaana. Mõnes metsaorus võis kasvada orhidee, mida ei kasvanud kuskil mujal. Kui mets maha raiuti või põletati ning maa viljapõlluks muudeti, võis orhidee kaduda alatiseks.
Kolmandaks ja viimase 200 aasta tegelikult olulisimaks põhjuseks on eksootiliste kiskjate ja haiguste sissetoomine Euroopast lähtunud koloniseerimisprotsessi käigus.
Tähnikkakk on üks paljudest liikidest, mida pole kunagi ähvardanud väljasuremine metsatööstuse tõttu. Siiski kaotas 1990-ndate alguses töö USA Vaikse ookeani looderanniku 30 000 metsatöölist, sest arvati, et metsaraie selles piirkonnas põhjustab tähnikkaku väljasuremise. Vaid mõne aasta jooksul peale seda tehti väliuuringutega kindlaks, et Washingtoni osariigi metsades elab rohkem seda liiki kakke, kui see teoreetiliselt võimalik on. Nüüdseks on selge, et see liik on võimeline elama ja paljunema ka mujal kui põlismetsades. Vaatamata sellele, et sealkandi metsades elab kümneid tuhandeid tähnikkakke, kirjeldab New York Times neid kui peaaegu välja surnud liiki.
Miks metsaraie on harva või isegi üldse mitte liikide väljasuremise põhjuseks?
Me kipume arvama, et mets vajab meie abi taastumiseks raie või tulekahju järel. Muidugi pole see nii. Metsad on end ise taastanud tulekahjude, vulkaanipursete, maalihete, üleujutuste ja jääaegade järel kõik need 350 miljonit aastat peale tekkimist.
Maha raiutud hiigelpuude asemele kasvas uus mets, mis on küll palju peenem, ent ka aega kasvuks oli kümneid kordi vähem. Kuigi vana känd on jäänud märksa jämedamast puust kui järgmise põlvkonna omad, on ka need Eestiga võrreldes päris kopsakad.
Alaskal taganevad liustikud kliima soojenemise tagajärjel. Päikese kätte jäänud kaljudele on tekkinud uus ökosüsteem koos noorte puudega, kuigi möödas on vaid 80 aastat. Järelikult peavad kõik metsas elavad liigid omama võimet senisesse elupaika tagasi pöörduda, kui tingimused seda jälle võimaldavad. Metsatulekahju on alati olnud metsa hävimise ehk nagu ökoloogid armastavad öelda, häiringu peamine põhjus. Meile öeldakse, et metsatulekahju on looduslik häiring, mis ei hävita ökosüsteemi nagu metsaraie kui mittelooduslik häiring seda teeb. Kasutatakse igasugust retoorikat loomaks muljet, et metsaraie on fundamentaalselt erinev häiring metsa ökosüsteemis, ehkki ka vulkaanipurse ja jääaeg on midagi täiesti erinevat tulekahjust. Tegelikult ei ole ka kahte ühesugust metsatulekahju. Küsimus on häiringu ulatuses, mitte olemuses. Metsad taastuvad nii raiest kui muudest häiringutest, oluline on vaid see, et häiring on lõppenud: tulekahju kustunud, vulkaan ei purska enam, jää on taganenud või raietöölised lahkunud.
Minu vanaisa, Albert Moore, raius lagedaks suured alad ranniku vihmametsas Vancouveri saare põhjaosas 60 – 70 aastat tagasi. Ta ei tundnud sõna ökoloogia ning mõiste liigiline mitmekesisus leiutamiseni jäi veel 50 aastat. Ja võite olla kindlad, et nad ei rääkinud keskkonnast külmal pimedal hommikul einestades, enne kui läksid välja ja tegid rasket tööd kuus või seitse päeva nädalas, toimetamaks suuri tüvesid alla rannikule, vahel võttes primitiivse tehnoloogia tõttu kaasa pool pinnasest. Täna vohavad seal uued metsad, kus karud, hundid, puumad, hirved, kakud, kotkad ja kullid on jälle kodu leidnud. Keskkond on neile jälle sobiv ja nad pöördusid tagasi.
Ära lepi välise muljega, tungi asja sisusse.
Sierra klubi ütleb, et ära tundmaks halvasti majandatud metsa ei pea olema metsamees, see, mis näib halvasti majandatud metsana, on seda ka tegelikkuses. Nad tahavad meid uskuma panna, et värskelt raiutud metsa inetu väljanägemine teeb metsaraie ja keskkonna hävitamise sünonüümideks. Siiski pole kännustik radioaktiivsete või toksiliste ainete ladestuspaik, kõik on 100% looduslik ja peagi kasvab peale uus ilus mets. Muidugi näeb aas või heinamaa parem välja kui raielank. Kuid ka raielanki võib vaadata kui ajutist aasa, ajutist ses mõttes, et ta ei jää aasaks. Puude eemaldamise tõttu pääseb päike otse maapinnani, kasvama hakkavad taimed, mis ei talu varju. Me ei mõtle kunagi aasast ja raiesmikust samaaegselt. Lõpuks on aasad armsad paigad, kus on mõnus päikesepaistes jalutada, leida kuiv ja sile koht piknikuteki jaoks ning veeta meeldiv õhtupoolik. Raiesmik on aga täis kände ning puutükke ja kuiva siledat kohta piknikuteki jaoks sealt ei leia. Neil muljetel ei ole aga mingit pistmist liigilise mitmekesisusega või teadusega, see on puhtalt esteetika küsimus. Aasad on tegelikult väikesed kõrbed, mis on puude kasvuks liialt kuivad. Selle pärast nad ongi nii siledad. Aasad sobivad vaid põuakindlatele taimedele. Raiesmikud sobivad aga märksa liigirikkamale taimestikule, kaasa arvatud põõsad ja puud. Paar aastat peale raiet on nad aasadest üldiselt suurema liigirikkusega ja enam-vähem kümne aasta pärast ka sama kenad.Kui me mõtleme sellest, kuidas maa peaks välja nägema, kasutame me pigem isiklikke ja sotsiaalseid väärtusi kui teadust ja liigirikkust. Tegelikult on metsa kasvamise erinevates etappides tuhandeid erinevaid kombinatsioone liikidest, mis kõik on omal viisil looduslikud ja jätkusuutlikud. Vanades puudes pole midagi paremat kui noortes puudes. Võib- olla on ideaalne, kui maastikus on igas vanuses metsi, see tagab looduslike asumiskohtade suurima mitmekesisuse kaudu eluvõimaluse suurimale arvule liikidele.
Metsade hävimine.
Metsade hävimine on metsatööstuse jaoks raske teema, sest muidugi näib, et mets on hävinud, kui puud on maha lõigatud. Kuigi avalikule arvamusele on see raskesti taibatav, ei ole puude eemaldamine metsa hävimiseks piisav tingimus. Oluline on see, kas puud on eemaldatud alatiseks või asendatakse uutega. Põllud ja karjamaad näivad silmale nii kenad vaadata, eriti kui võrrelda neid lageraielangi kändude ja oksarägaga, ent samas on just põllud ja karjamaad need, mis tegelikult põhjustavad metsade hävimist. Kui põllud ja karjamaad omapäi jätta, kuluks vaid 80 aastat ja me ei märkaks kuidagi, et seal kunagi oli põld või karjamaa.
Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole põllumajanduse vastu, miljardid inimesed vajavad toitu, kuid on huvitav märkida, et kolmest asjast, mida me saaksime teha metsade hävimise peatamiseks, ei ole ükski seotud metsatööstusega. Need oleksid:
1. Rahvastiku juurdekasvu reguleerimine. Mida enam inimesi, seda rohkem metsamaad tuleb muuta põldudeks ja karjamaadeks.
2. Põllumajanduse intensiivistamine. Viimase 50 aasta jooksul oleme Põhja- Ameerikas geneetika, tehnoloogia ja kahjuritõrje abil õppinud saama samalt pinnalt viis korda enam toitu.
3. Linnade asustustiheduse suurendamine. USA- s on linnade laialivalgumine tegelikult ainus märkimisväärne põhjus metsade hävimise jätkumiseks, selle protsessi pidurdamine säästaks ka oluliselt energiat ja materjale.
Metsatööstus on kõige jätkusuutlikum töötleva tööstuse haru.
Puit aga on kõige taastuvam kättesaadav materjal. Kahjuks ei arva Greenpeace sedasama. Greenpeace on pöördunud ÜRO poole üleskutsega vähendada tarbitava puidu kogust, asendades puidu „keskkondlikult sobivate asendajatega“. Nende asendajate loetelu ei lisatud. Sierra klubi kutsub nullraiele ja tööstusliku raie keelustamisele USA riigimetsades.
„Vihmametsade aktsiooni võrgustik“ soovib puidu kasutust Põhja- Ameerikas vähendada 75% võrra aastaks 2015. Minu kui eluaegse keskkonnakaitsja ja ökoloogi meelest on see keskkonnavaenulik suhtumine. Selgitan oma arvamust.
Millisel otstarbel me kasutame puitu?
1. Enam kui pool kogu maailmas tarbitavast puidust, mida on keskmiselt 1,6 kilogrammi inimese kohta päevas ehk 6 miljardi inimese puhul 3,5 miljardit tonni aastas, kulub energia saamiseks. 60% puidust, mis kulutatakse energia saamiseks, tarbitakse suurem osa toidu valmistamiseks ja kütteks troopilistes arengumaades. Isegi kui neis piirkondades praegu ületatakse metsade raiumisel jätkusuutlik tase, ei ole lahenduseks mitte neile fossiilsete kütuste kasutamise võimaldamine, vaid suurema arvu puude kasvatamine.
2. 25% puidust kasutatakse ehituses ja mööblitööstuses. Kõik asendusmaterjalid on mittetaastuvad ja vajavad tootmisel kõvasti rohkem energiat. Puit on päikesenergia materiaalne kehastus, samal ajal kui teiste materjalide kasutamine tarbib rohkesti fossiilseid kütuseid.
3. 15% raiutud puidust kasutatakse paberi tootmiseks, ligi pool sellest kogusest saadakse saematerjalide tootmise kõrvalproduktina, ülejäänust enamik aga raiutakse istutatud metsast, mis sageli on rajatud varem põllumajanduse poolt kasutatud ja eelnevalt lagedaks raiutud maale. Seega ei tähendaks puidu paberitootmiseks kasutamise lõpetamine kuigi suurt metsade „säästmist“. Esinen sageli õpilastele ja üliõpilastele ning olen avastanud, et paljud neist usuvad paberi tootmisse puidu asemel kanepist, puuvillast või muust kiudainest. Tavaliselt küsin ma neilt siis, kas nad kavatsevad neid taimi Marsil kasvatada. On tobe mõelda, et suured eksootiliste monokultuuridega põllud on head liigilisele mitmekesisusele, kui isegi monokultuurilises männiistandikus on suuremad eeldused metsloomade, lindude ja putukate liigirikkuseks kui mistahes põllul.
Mets seob kasvades süsihappegaasi ja metsaraie ei tähenda selle kasuliku mõju nullimist.
Nullimist tähendaks see siis, kui raiutud puud laotaks riita ja pandaks põlema. Kui aga saadud puit kasutatakse fossiilsete kütuste ja selliste ehitusmaterjalide, mille tootmine tarbib fossiilseid kütuseid, asendamiseks, on tulemuseks süsihappegaasi nullemissioon.
Lõpetuseks lubage mul naasta Põhja- Ameerika lääneranniku vihmametsa. Umbes kolmesaja jala kaugusel minu majast Vancouveri keskuses on Pacific Spirit Park. 2000 aakrit kaunist looduslikku metsa lausa linna südames. See ei ole botaanikaaed, vaid looduslik lääneranniku vihmamets täis harilikke ebatsuugasid, hiigelelupuid,läänetsuugasid, vahtraid, leppi ja kirsipuid. Pargiradadel jalutavad inimesed ei oska aimatagi, et kõik need 2000 aakrit lõigati täiesti lagedaks, et toita saeveskeid, mis aitasid ehitada Vancouverit. Raiemehed, kes raiusid seda metsa oma kaheteraliste kirveste ja kahemehesaagidega ammu enne bensiinimootoriga saagide leiutamist, ei teadnud sõnadest ökoloogia ja liigiline mitmekesisus sugugi rohkem kui kui minu vanaisa Vancouveri saare põhjatipus. Nad lihtsalt raiusid metsa ja liikusid sedasama tehes kuskile mujale. Midagi ei tehtud metsa taastumisele kaasa aitamiseks, kuid maa jäeti rahule, sest läks Briti Kolumbia Ülikooli omandusse. Douglase nulud selles pargis on üle nelja jala jämedused ja üle 120 jala kõrgused, taastunud on ka liigirikkus: putukad, rähnid, kakud, kullid, kotkad, koiotid ja suurte siniste haigrute koloonia, kes pesitseb seedrilatvades. See on metsa täielik taassünd täielikust hävingust ja ma ei usu, et oma täienenud teadmistega metsakasvatusest, liigilise mitmekesisuse säilitamisest, pinnastest ja geneetikast ei oska me saada metsast tuge oma tsivilisatsiooni ja tuhandete metsast sõltuvate liikide edasikestmiseks. On aeg, et poliitikud, keskkonnakaitsjad, metsamehed, õpetajad, ajakirjanikud ja lai avalikkus tajuksid seda tasakaalu õieti. Sest õigeid otsuseid peame me langetama, kui tahame 21. sajandil saavutada jätkusuutlikkuse.
Olgu metsad teiega – Patrick Moore
